Kalastuskaart (mõiste)

Mõiste kalastuskaart on alates 2004.aasta «Kalapüügiseaduse» muutmist palju segadust tekitanud, peamiselt just sellepärast, et sama nimetust on kasutatud nii enne kui ka pärast 2004.a. kuid selle tähendus on mõlemal perioodil olnud erinev. Siin siis väike selgitus.

Praegune olukord ehk harrastuspüügi korraldus ajavahemikus 2004-…

Alates 2004.a. 16. jaanuarist on vastavalt «Kalapüügiseaduse» paragrahvile 11 lõikele 5 harrastuskalapüügiõigust tõendavaks dokumendiks:

1) harrastuspüügiõiguse eest tasumist tõendav dokument – ehk teisisõnu on tegemist endise kalastuskaardi õigusjärglasega kuid erinevusega, et praegu on harrastuspüügiõigust tõendavaks dokumendiks kas maksekviitung või soodustust tõendav dokument (eelkooliealised lapsed, alla 16 aastased õpilased, pensionärid, õigusvastaselt represseeritud isikud ja puuetega isikud). Selle püügiõiguse alusel on lubatud kasutada järgmisi püügivahendeid: spinning, vedel, sikut, lendõng, põhjaõng, krunda, ankurdamata und, käsiõng ja rohkem kui üks lihtkäsiõng, harpuunipüss ja harpuun, haakeõng.

NB! Harrastuskalapüügiõiguse eest ei pea tasuma kui püütakse ühe lihtkäsiõngega riigile ja kohalikule omavalitsusele kuuluval või eraomanikule kuuluval avalikuks kasutamiseks määratud veekogul päikesetõusust päikeseloojanguni.

2) kalastuskaart – kalastuskaardi alusel võib kasutada järgmisi püügivahendeid: nakkevõrk, kuni 100 konksust koosnev põhjaõngejada, vähinatt ja vähimõrd, liiv, kuurits. Lisaks on vaja kalastuskaarti lõhe ja meriforelli püügiks Pirita, Jägala, Selja, Narva, Vääna, Purtse ja Valgejõel; jõeforelli püügil Järvamaa mõnedel jõgedel ning harpuuniga püüdmisel Saadjärvel ja Kuremaa järvel. Looduskaitsealad, kus harrastuslikul kalapüügil on vajalik kalastuskaart on: Endla LKA, Silma LKA ja Matsalu Rahvuspark. Kalastuskaarte väljastatab püügiveekogu asukohajärgne Keskkonaamet. Kalastuskaart on tasuline ning nende arv on piiratud!

Varasem ajalugu ehk harrastuspüügi korraldus ajavahemikus 2001-2004

Alates 2001. aastast kuni 2004. aasta 16. jaanuarini oli kalastuskaart dokument, mis pidi igal harrastuskalastajal kaasas olema, ka nendel, kes selle saamiseks maksma ei pidanud (eelkooliealised, õpilased vanusega alla 16 aasta, isikud vanusega üle 65 aasta, I või II grupi invaliidid või isikud, kelle töövõime kaotuse protsent oli suurem kui 70). Lubatud oli püüda kõigi õngpüünistega ja allveepüügivahenditega.Ühe lihtkäsiõngega püüdmisel kalastuskaardi olemasolu ei nõutud, nagu ka praegu, ei pea selle püügivahendiga püüdmisel harrastuskalapüügi tasu maksma.
Kalastuskaarte oli kahte liiki:

1) vorm 1 «Kalastuskaart», millel on vastavalt seeriale märge AA, BB, CC, DD või EE. Vorm 1 andis õiguse harrastuslikuks kalapüügiks, välja arvatud lõhe- ja meriforellipüük.
2) vorm 2 «Kalastuskaart lõhe- ja meriforellipüügiks», millel oli vastavalt seeriale märge LL või KK. Kalastuskaardi vorm 2 andis õiguse lõhe- ja meriforellipüügiks.

Lisaks kehtis veel «Kalastuskaardi lisaleht», mida väljastati piirkondadesse, kus keskkonnaministri määrusega rakendati piiranguid kala püüda soovivate isikute arvu, püügivahendite või püütavate kalade suhtes (praegu on see asendatud kalastuskaardiga).

Harrastuskalapüügi alla ei kuulunud püük nakkvõrkudega, põhjaõngejadadega ja ääremõrraga. Nende püügivahenditega püügiks anti püügiveekogu asukohajärgsest keskkonnateenistusest nn. Piiratud kalapüügiluba. Seda luba oli õigus saada isikutel, kes omasid kinnistut kaldatsoonis või olid veekogu äärse kohaliku omavalitsuse alalised elanikud. Said ka teised kui lube juhtus üle jääma, mida küll harva ette tuli...

16.01.2004 kehtima hakanud Kalapüügiseadusega muudeti kogu senist harrastuspüügikorraldust ning kaotati ära «Piiratud kalapüügi» mõiste ning ka «Kalastuskaart» sai uue tähenduse.

Vaata lisaks:

 

© Kalastusinfo.ee