Võistlused Kalastuskaart Kalastusluba

Arhiiv

MARINE24


Kalastustest

Salmo

Trapper
Jagermeister

Jahipaun

Fishing24

Schotter

Salvest

Konksupood


jahindusinfo.ee

Toetab
Keskkonnainvesteeringute Keskus
Jagermeister

Kalastusseltside ajaloost

19.12.2007

Praaga.jpg

ÜHENDUSES PEITUB JÕUD!

VEIDI KALASTUSSELTSIDE AJALOOST

Esimesed kalapüügi ühendused asutati juba 19.saj lõpul 20.saj alguses. Kuigi neid kutsuti kalameeste seltsinguteks, olid sinna siiski koondunud praeguses mõistes elukutselised kalurid. Kalapüügist elatuvate inimeste materiaalne olukord oli üldiselt väga raske. Püügivahendeid ja soola kalade säilitamiseks nappis.Vähestest sissetulekutest tuli maksta veel mitmesugused rendimaksud.

Tamula2.JPG Kuna enamasti kasutati püügil väiksemaid kalapaate, oli püügipiirkond suhteliselt kalda lähedal. Seoses sellega olid ka saagid väga kõikuvad - oli kala vähe, oli ka raha vähe ning kui saaki rohkesti, sõltus sissetulek ikkagi sellest, palju kokkuostja suvatses maksta.

Asutatud kalurite seltside kõrval hakkasid tekkima ka kalasaaduste ning püügivahendite ostu-müügi ja vahendamisega tegelevad ühendused. Ajaleht "Teataja" nr.8/1905 kirjutab, et 1905.a. kutsuti Tallinnas ellu "Tallinnas asuv Balti mere rannaäärne kalapüügi ja kalatööstuse selts" . See oli esimene seda laadi ühendus meie maal. Tegevuste nimestik oli väga pikk, alustades aurahade väljaandmisest-koosolekute pidamisest kuni kalapüügivahendite ja kalasaaduste vahendamiseni. Tegevuspiirkonnaks oli märgitud kogu Balti mere ranna äär.

Tolle aja üleskutse oli: ühenduses peitub jõud ja seda juhtmõtet kasutas edukalt ka iseseisvunud vabariik kalameeste koondamiseks. Ajakirjanduses ilmusid artiklid üleskutsetega kalameeste seltside loomiseks. Artiklite autorid- tolle aja tuntud kalaasjanduse inimesed, tõid kasulike pooltena välja seda, et üheskoos saab Praaga2.jpg soodsamalt muretseda võrke ja soola, samuti paadimootoreid ning muud kaluritele vajalikke tarbeid. Üheskoos on kasulikum seista oma õiguste eest erinevates asutustes, taotleda pankadelt laenu ning pidada hinnaläbirääkimisi kokkuostjatega. Seltsid, mis olid asutatud ning n.ö. järje peale saanud hakkasid järjest rohkem esmaste vajaduste rahuldamise kõrval tegelema ka sotsiaalsete probleemidega. Näiteks asutati fonde, mis aitasid materiaalselt hätta jäänud liikmeid uue varustuse soetamisel või siis toetasid abirahaga hukkunud kalurite peresid.

Praaga3.jpgElu edenedes, ilmusid seltside põhikirjadesse tegevusalad, mis pidid pakkuma tegevust ka püügivälisel ajal: võistlused nt. kalade soolamises, konksude (ridaõngel) söödastamises ... aga ka täiendõpe kutseoskuste parandamiseks ning uuemate kalapüügi-tarvetega tutvumiseks. Peeti ka ühiseid peoõhtuid. Ilmumist alustab ajakiri "Kalaasjandus", kus kutselisi kalureid puudutavate teemade kõrval hakatakse tutvustama ka kalapüüki enda lõbuks. Harrastuskalastus-seltsid, mida tol ajal nimetati kalaspordiseltsideks, tekivadki esialgul kutseliste kalameeste seltside juurde, pakkudes vaheldust võrgupüügile. Ajakirja "Kalaasjandus" andmeil tegutses 1921.a. 23 kalaasjanduse seltsi ja ühistut. Mitu neist kalaspordiseltsid olid, selle kohta andmed puuduvad.

Üks esimesi, Võru Kalapüüdjate Selts, asutati 1920.a. Richard Treimanni eestvedamisel. Selts rentis oma tegevuseks Tamula järve ning Võhandu jõge Tamula järvest kuni Kirumpää sillani. Seltsi asutamise tingis asjaolu, et Tamulale oli vaja korralikku rentnikku, kes korra majja lööks. Nimelt valitses Võrus arvamine, et mida rohkem kalu välja püüda, seda jõudsamalt nad sigivad - nagu iisraelilapsed vaarao päevil. Maailmasõjast tingitud toiduainete puudus andis selleks erilise tõuke. Lisaks tavapärastele püügiviisidele oli moes ka röövpüük granaatidega.

Veekogude rentimisega pandi paika seltside Kalavork.jpg kohustused, mis nägid ette selle veekogu majandamist. Kuigi tekkisid ka esimesed kalafarmid, kes varustasid kalamehi maimudega, pidi enamus seltse korraldama ise marja kogumise ning kasvatama marjast maimud. Selleks olid paljudel omad hautamismajad ning palgal ka inimene, kes vastutas kogu protsessi eest, kuni maimude vette laskmiseni. Lepingu järgi asustati Tamulasse põhiliselt oma hauatud havi- ja angerjamaime ning üle aasta teostati suvenoodaga püüki teaduslikuks otstarbeks.

Võru Kalapüüdjate Selts oli esimene, kes hakkas korraldama kalapüügi võistlusi. Võistlustingimused töötas seltsi juhatus välja 1932.a. kevadtalvel. Tegemist oli havipüügi võistlusega eluskala söödaga ja spinninguga. Arvesse võeti ka püütud sudakad (kohad). Elavkala söödaga püügil ei olnud õngede arv piiratud ja püük toimus järvel ankurdatud paadist. Püügiaeg oli 6 tundi pikk ja paremus arvestati selle järgi, kes püüdis kõige suurema arvu kalu, kõige suurema kala või kõige suurema kogukaalu.

Esimene võistlus toimuski 17. mail 1932.a. Tamula järvel. Osa võttis 30 isikut, kellest 24. õnnestus ka saaki saada. Kokku püüti välja 52 haugi, kogukaaluga 59,29 kg. Kõige suurem haug kaalus 5,2 kilo, suurim kalade kogukaal ühel võistlejal oli 6,7 kg ja kõige rohkem suutis üks püüdja kätte saada 4 kala. Korraldajad leidsid, et üritus õnnestus igati ja nii muutuski võistluste korraldamine traditsiooniks.

Tamula3.jpg Tallinna Kalaõngitsejate Spordiselts, asutatud 20.06.1923.a. sai 1924.a. avalikul enampakkumisel rendile Keila jõe alamjooksu merest kuni koseni - tüüpiline lõhe ja forelli elupaik. Kui asutamise algul tuli seltsi ellukutsujal Karl Schneideril liikmeid otsida, siis tegevuse edenedes oldi sunnitud liikmete arvu piirama, et tagada kõigile korralikku õngitsemist. Peagi oli seltsi koondunud hulk nimekaid Eesti seltskonnategelasi ning ka välisriikide diplomaate. Seltsi liikmete arvu hoiti 40 piiril ning vastu võeti vaid kahe seltsi tegevliikme soovituse alusel.

Rendiaja alguspoolel oli jõgi kaladest küllaltki tühjaks püütud, sellepärast tuli kõigepealt hoolitseda kalade juurdekasvu eest. Selleks palgati veekogu korraldaja, kelle ülesandeks oli hoida ära igasugune sala- ja röövpüük ning jälgida ka, et seltsi liikmed peaksid kinni nõudest püüda ainult ussiga söödastatud käsiõngega jõe alumises osas. Selts ise püüdis lõhesid sügisesel kudeajal tõkkega, et saada kunstlikuks sugutamiseks kõlbulikku lõhemarja.

Peale Keila-Joa jõe püüti kanda kinnitada ka teistel veekogudel. Nii rentis selts Tallinna linnavalitsuselt 1930.a. õngitsemisõiguse Ülemiste järvel. Loodeti, et tänu hoolsale järelvalvele, mida eelnevatel aastatel oli teostatud, on see järv kalarikas. Suur oli aga pettumus, kui selgus, et Ülemiste järv on üks kalavaesemaid. Nii loobuti 1932.a. järve edasisest rentimisest. Samal aastal rentis selts põllutööministeeriumilt Klooga järve. Kahjuks ei olnud rahaliselt võimalik palgata sinna järvevahti ning lisaks hakkas põllutööministeerium omalt poolt sinna väljastama vähese tasu eest õngitsemislubasid ja nii loobuti 1935.a. ka Klooga järve rentimisest.
1933.a. renditi üheskoos Tallinna Jahimeeste Seltsi Kalastusspordi Sektsiooniga (asutatud 05.02.1932.a.) Pirita jõgi. Röövpüügi ärahoidmiseks palgati sinna ühiselt lausa politseikordnik. Kasutades Keila-Joa jõe majandamiskogemusi piirati ka Pirita jõel püüki ning asustati sinna lõhe- ning forellimaime. 1933.a. andis põllutööministeerium seltsile üle Keila-Joa hautamismaja ning jõerendi katteks lasti seal välja hautatud lõhemaimusid Pirita, Pärnu, Jägala, Keila-Joa, Vääna, Vasalemma, Valge- ja Pada jõkke.

Mõlemad Tallinna kalaspordi seltsid olid vabariigi n.ö. lipulaevad veekogude majandamisel. Jahimeeste Seltsi kalasportlased rentisid lisaks Pirita jõele kalakasvatuse ning sportliku kalapüügi jaoks veel Valgejõge, Pudisoo jõge ning selle harusid, Männiku jõge ja Pärioja, Lohja , Rummu, Kahala ja Klooga järved. Nimetatud esox.jpg veekogudesse lasti igal aastal sadu tuhandeid lõhe- ja meriforellimaime ning jõe- ja vikerforelle. Eri järvedesse on lastud ka linaski-, kogre- ja haugimaime.

Jahimeeste Seltsi kalasportlased osalesid aktiivselt ka Võru kalasportlaste korraldatud kalapüügi-võistlustel. Esimene ühine võistlus toimus 21. mai 1933.a. (võrukate II võistlus), mille uuele alale - spinningupüügi võistlusele panid Tallinna kalamehed rändauhinnana välja hõbedast õllekannu.

Nüüd lühidalt veel ajakirjas "Eesti Kalandus" nr.7 1939.a. avaldatud artiklist "Kodumaa kalastusspordiseltsidest". Sellest selgub, et toimetusele teadaolevalt tegutses sel hetkel 20 kalastusspordiseltsi. Kõigile saadeti vastamiseks ankeet, milles küsiti andmeid seltsi tegevuse kohta. Vastuse saatsid 15 , kellest Soomusrügemendi Kalastajate Ring ning Kunda kalaspordi Selts teatasid tegevuse lõpetamisest. Ülejäänud 13 seltsi andmed on alljärgnevad:

Nr
Organisatsiooni nimetus Asutatud Liikmeid Renditud kalastuspiirkond (kehtiv leping)
1
Võru Kalapüüdjate Selts 26.05.1920 152
-
2
Tallinne Kalaõngitsejate Spordiselts 20.06.1923
40
Keila ja Pirita jõgi (osal), Harku, Klooga ja Rummu järv
3
Kuressaare Kalastajate Ühing
30.01.1930
58
Suurlaht ja Kallaka jõgi
4
Tallinna Jahimeeste Seltsi Kalaspordi Osakond 01.04.1932
38
Pirita ja Pudisoo jõgi (osal), Klooga ja Rummu järv
5
Eesti Üleriiklik Kalanduse Selts
15.03.1933
30
Kaisma ja Kõnnu järv
6
Tallinna Kalaõngitsemis- spordiselts "Kalastaja" haru 09.06.1933
53
Vääna, Kasari jõgi (osal), Kloostri-Valju Paunküla 12 järve, Loobu, Kalajärv, Linajärv
7
Tartu Õngespordi Selts 09.06.1933
40
Ahja jõgi (osal), Vasula järv
8
Tõrva Kalaõngitsejate 19.12.1934
36
-
9
Keila Kalastajate Selts 08.07.1936
69
Keila jõgi (osaliselt)
10
Pärnu meri- ja kalameeste selts "Jahta" Kalastusspordi Osakond 1936
20
-
11
Eesti Kalasportlaste Selts 18.01.1937
100
Keila, Loobu, Pirita, Vasalemma ja Vääna (osal) jõgi, Soodajärv
12
Pärnu spordiselts "Kalevi" Kalastusspordi Klubi 09.11.1937
38
Audru ja Reiu jõgi
13
Linnuse Kalastajate Ühing
13.05.1939
12
-

Ajakiri "Eesti Kalastaja" , mille materjalide põhjal käesolev artikkel on koostatud, ilmus aastatel 1933-1940 kord kuus. Sisuka, rohkete fotodega illustreeritud väljaande viimane number ilmus juunis 1940.a. - teemadeks J. Vares-Barbaruse pöördumine üldsuse poole ning töörahva vabariigi uued sihid.

Arhiivimaterjalide põhjal koostanud: Lea Saar

Tagasi

Kommentaari lisamiseks peab olema sisse logitud.