Võistlused Kalastuskaart Kalastusluba

Arhiiv

MARINE24


Kalastustest

Salmo

Trapper
Jagermeister

Jahipaun

Fishing24

Schotter

Salvest

Konksupood


jahindusinfo.ee

Toetab
Keskkonnainvesteeringute Keskus
Jagermeister

Keskkonnaministriga kalastamisest

06.03.2009

kalamees.jpgVisiit keskkonnaministri juurde sai alguse Eesti Jahimeeste Seltsi toimunud kolmekuningapäevalt, kui Jaanus Tamkivi poetas lause, et jahimees ta pole olnud, kalamees aga küll. Leppisime siis kokku, et tutvustame ka Jahimehe ajakirja kalavetel rubriigi lehekülgede lugejatele ministri harrastust.

Nii me siis istume keskkonnaministri suures kabinetis kenasti koos ministriga ja meil on vestluseks pool tundi aega. Noore toimetaja Karolini käes on fotoaparaat, vanem paneb diktofoni käima. Teame eelnevalt, et Jaanus Tamkivi on läbi ja lõhki põline Saaremaa mees, nii kaua, kui ta ennast mäletab. Imelikul kombel puudub tema jutus aga see saarlasele iseloomulik rõhutatud könelemise häälik. Vaid kerge kuma sellest lööb kõnes läbi.
Tal on seljataga 9 aastat Kuressaare linnapea ametit, kaks aastat on teinud seadusi Riigikogus, märtsikuus 2007 sai temast keskkonnaminister. Aga harrastuskalastaja staaž on mõjukalt suurem, kui need aastad kokku, nagu kohe selgub.

„Saaremaal on meri ümberringi, seal on ükskõik, kus õnge või võrgu sisse viskad, igalt poolt peaks kala tulema, aga kas on ikka tänapäeval nii?” alustan.
„Kunagi ta oli nii, ma seda aega isegi mäletan, kui olin koolipoiss. Ma olen kihelkonnalt pärit, Kihelkonna alevist, see on seal Saaremaa lääneosas. Nüüd on seal Kihelkonna vald. Siis oli seal ikka meri väga rikas, kes viitsis käia kalal, see ikka midagi sai, kalurid said korralikke saake. Nüüd on see pilt muutunud. Ei saa siiski öelda, et üldse kala pole, ikka liigub ja nõuab rohkem tahtmist ja visadust. Aga kui oled lihtsalt selline vaba-aja kalamees, siis teed seda nagunii vabal tahtel! Kutseline kalur ma pole kunagi olnud.”

„Ma mäletan, Saaremaal olid Kaavi ja Salme ümbruses väga head angerjakohad, see oli küll siis, kui mu pea veel väga hall ei olnud, aga olen kuulnud, et sealt enam angerjat ei saa.”
„Üle Saaremaa igal pool olid angerjad! Nüüd on angerjasaak drastiliselt vähenenud. Me omal ajal püüdsime isegi õngedega, nagu poisid ikka, et päeval kaevasid ussi ja siis sai õnged õhtul sisse ja hommikul oli ikka angerjaid kolm, neli, viis tükki ja muud kala ikka ka, ahvenaid seal otsas ja... kui suvel sai sellega tegeldud, siis perel oli värske kala ikka kogu aeg laua peal!”

„ No, sattusime nüüd möödunud aegadesse tagasi, aga eks keskkonnaministriga peab keskkonna juttu ka ajama! Kuidas te keskkonnaga sina peale saite ja nii kohutavalt raske ülesande olete nüüd oma õlgadele võtnud? See on ju nii väga aktuaalne!”
„Keskkonnateema tõuseb praegu tõesti võimsalt Euroopa Liidu ja maailma tasandil, need jutud kliima soojenemisest ja see, et teema on nii oluliseks tõusnud, see on viimaste aastate lugu ja läheb järjest võimsamaks. Kui me vaatame siin ministeeriumi seestpooltki, need resolutsioonid, mis siin Euroopa  Liidu poolt tulevad, seoses looduskaitsega ja keskkonnakaitsega, need muutuvad järjest karmimaks. Näiteks kas või see Natura-alade teema, kui seda alustati, siis ta oli veel lihtne ja vaba, aga nüüd läheb ikka rangemaks.”

Need on küsimused, millega siin töö ajal tuleb tegeleda. Aga ka ministril on vaba aeg! Ja vaba aja veedab ta võimalikult tihti kalavetel. Kalavetele minekuks on ministri sõnul harrastuskalastajatel peale saagi teisigi põhjuseid.

„ See ühiskondlik kasu, mis tuleneb harrastuskalapüügist, on tegelikul suur... sest need inimesed, kes harrastuspüügiga tegelevad, need taastuvad hästi, on hea tervise juures ja see harrastuskalapüügi võimaluse pakkumine on ühiskonna jaoks nagu üks taastootmise mooduseid. Iseasi, palju seal saaki saad. Kui sa seal looduses mässad päeva või kaks, siis on su eluisu jälle teistsugune! Ja see kasu siis, mis tuleb harrastuskalastamisest, on palju kordi suurem kui üksikutest kutselistest kaluritest. See arutelu käib ja palju seisab meil veel ees! Ma olen ka seda meelt, et me peaksime andma harrastuskalastajatele veelgi suuremaid võimalusi.”

„Nii et kui ükski kord nädalas kalal käia, siis tervis peaks tulema ja see tegevus tõmbab pingeid maha tunduvalt?”
„Ja, see tõmbab tõesti pingeid maha ja lähed loodusesse ja sul on ikkagi mõtestatud tegevus. Mõnikord saad kala ja mõnikord jääd muidugi ilma ka! Või nagu Koržets on öelnud, et kui teaks, et igakord kala saad, siis ei käikski!”

„Enne jõulupühi käisite kalal ja jõulukala lutsu asemel saite jõuluhaugi!”
„Neid oli isegi kaks! See oli spinningupüük 22. detsembril. Ilm oli metsa varjus selline vaikne...neli-viis kraadi sooja. Avamerel küll tuul vali, mis aga päevapoole jäi vaiksemaks.”
„Regioon oli lääne Saaremaa?”
„Jah, ja üllatav oli küll! Olime poolteist tundi kolme mehega püüdnud, aga ...ei midagi peale lantide polnud ujumas näha. Siis aga tuli üks üle neljakilone haug ja siis poole tunni pärast tuli teine veel. Minu enda jaoks oli see märkimisväärne kalapüük, sest ma pole sellisel kuupäeval veel spinninguga merest kala kätte saanud. Õieti pole käinudki, sest talvel kala ei söö ja haugi landiga saada on ikka keeruline. Viimane oli 14. novembril, ma mäletan, kus ma sain merest haugi. Ja huvitav oli seegi, et tookord olid ikka suured kalad, üks oli kusagil kuuekilone ja teised seal kolme ümber. Nüüd oli aga 22. detsember ja kaks niisugust korralikku kala, see mõjus väga positiivselt!”
„Need läksid kohe jõululauale?”
„Jaa, need läksid jõululauale. Mul isa on eluaeg kala püüdnud ja merel käinud ning tema on siis see, kes saagid ära töötleb ja meil on selline kokkulepe - kalad pooleks! Suurte haugidega on kogemus see, et ega ta enam fileekala ei ole, on suur vana kala. Kalakotletina aga saab roog isa käe all väga suurepärane. Seal paneb ta siis omad maitseaineid juurde ja seekord sai jõululauale väga maitsva kalaroa. Mitu päeva sõime, läksid hästi kaubaks! See oli väga tore püük ja innustav. Selle püügi emotsioonide najal võib nüüd järgmised kolm-neli korda ilma kalata ka jääda.”

„See näitab, et ise harrastuskalastajana saate aru ka teistest ja harrastuspüügis üldse.”
„Küll ma seda hingeelu tean! Muidugi need tõekspidamised ka muutuvad. Kui noore mehena sai käidud ja kooliajast juba lanti visatud, siis vaatasid, et saaki rohkem saaks. Praegu aga käid ja püüad kala ja oled väljas looduses ja kui kala kätte saad, on tore, kui ei saa, pole ka midagi hullu! Nii et meeleolule see enam ei mõju, vaid mõtled pigem seda, et mida ma siis valesti tegin, või kuidas ta seekord minust kavalam oli, või miks ma ei suutnud seekord teda meelitada lanti võtma? See on ühtlasi nagu väike mäng...võib-olla varustuses oli midagi valesti? Neid kordi, kus spinninguga käid ja ilma kalata jääd, neid ikka juhtub. Lantide suhtes loeb muidugi kogemus, et sa oskad juba aimata, mis haugile võiks seekord peibutiseks minna. Teiseks on tähtis ilma vaatamine, sest eriti kui seal mere peal püüda, siis on piirkond ju suur ja pead aimama, kus ta võiks seal olla. Ja kui siis sinna konkreetsesse püügikohta lähed, siis küsid, et kus augus ta täna on? Haug ei ole parvekala, aga võib juhtuda, et kui mingis konkreetses  piirkonnas püüad, siis võib üks paatkond sootuks ilma jääda, teises on aga igal mehel kolm-neli kala... lähed paarsada meetrit eemale ja kala on kadunud! Seda peab ütlema, et harrastuskalastajate püügiriistad ja tehnika on ikka kõvasti arenenud, see on lausa hämmastav.”

Ajakiri Jahimees on oma kalavetel veergudel käsitlenud ka Keskkonnaministeeriumi küsitlust harrastuskalastuse organiseerituse ja  arengukava kohta. Avaldasin arvamust, et praegu on jahindus paremini organiseerunud kui kalastus.
Minister möönis vastuseks, et ka tema arvates on see tõesti nii ja kalanduses on sõlmprobleeme tegelikult palju. Põhiline probleem, mida jahinduses pole, on ressursi vähesus, mis tekitab pingeid. Metsas praegu jahiloomi jagub, pigem ei suudeta nende arvukust parajas suuruses hoida ja sealt tulenevad ka pinged maaomanike ja jahimeeste vahel. Kalastusega aga on asjad niikaugel, et kala ei olegi piisavalt! Siit tekib küsimus, et kuidas seda ressurssi siis jagada kutseliste ja harrastuskalurite vahel?
Kui vaadata teiste riikide praktikat, näiteks Rootsit, siis ka seal on kalaressurssi vähe ja suund on väga selgelt võetud sellele, et kahtluse all on üldse kutselise kaluri staatus. Nii on ka Eestiga, kus rannapüügist rääkides on tänapäeval vaid üksikud kutselised kalurid, kes ütlevad, et nad elatuvad vaid kalapüügist. Sisuliselt neid polegi. Võib-olla Eesti piires saab neid kokku lugeda vaid mõnikümmend.

Nüüd ongi ministri sõnul meie ees küsimus, et kuidas siis edasi minna? Targem oleks vast ressurssi suunata rohkem harrastuskalastuse poole. Ta kordas mõtet, et harrastuskalastuse võimaluste pakkumisega oleks ühiskondlik kasu suurem, sest harrastuskalastajate seltskonnas inimesed oma tegevusega taastuvad oma harrastuses hästi ja see on ühiskonna jaoks üks taastootmise mooduseid. Saak polegi sealjuures alati nii väga tähtis. Seega oleks harrastuskalastusest ka Rootsi kogemuse najal suurem kasu kui üksikute kutseliste kalurite tegevusest, kes niikuinii kalapüügist valdavalt ei elatu. Rootsis ongi surutud suund rohkem harrastuskalastuse poole. Selle üle meil nüüd tasapisi arutelu käib, aga lahenduste leidmine seisab kõik veel ees!

„Mina isiklikult olen ka seda meelt, et me peaks andma harrastuskalapüüdjatele veel suuremaid võimalusi. Et see oleks paremini organiseeritud ja nende seltskond oleks suurem, oleks võimalus püüda ja et see poleks mitte pere toitmise eesmärk eelkõige vaid just puhkus ja taastootmine, et inimesed saaksid ühe sellise aktiivse tegutsemisviisi juurde. Kõik inimesed ju ei jookse metsas või ei suusata või ei tee mingit aktiivset sporti. Küll nad teeksid aga näiteks kalapüüki.” arvab minister Jaanus Tamkivi.

Arutledes, et meile teadaolevalt on vanim aktiivne jahimees 96 aastat vana, kalamees aga ükssada neli, siis kaldub see looduses värskes õhus liikumise kasutegur kalastuse suunas liikuma. Kuidas kõik tegelikult on, ei ole kokku arvestatud, harrastuste sarnasus on aga ilmselge. Kui jahimees on ka kalamees, siis peaks ju kasutegur veel topelt suur olema!  

Kui aga võtta vaatluse alla jahimeeste suhted maaomanikega, siis ka harrastuskalastajatel on paralleelselt nendega tegemist siseveekogude näol. Need probleemid on siiski tunduvalt väiksemad kui jahimeeste omad.

Mis puutub õngesporti, kus juba mõnda ega on välismaa eeskujul põhimõtteks vaid kalapüügielamus ja püütud kala lastakse vette tagasi, siis ütles minister, et ta on vanamoeline ja kui saak on käes ja ikka korralikus mõõdus, siis see on kalastaja saak ja ta viib püütud kala koju. Iseküsimus, kui palju seda kala sealt veest kokku ahnitseda ja täiesti taunib ta alamõõduliste kalade püüki. Kalavarudele on eriti hukastuslik, kui kala püütakse noorjärgus välja. Siis pole tulevikus midagi head loota ja seda kindlasti ei tohiks lubada, on nad siis ükskõik mis kalad. Noored tuleb ikka tagasi lasta!

Läbiviidud küsitluse käigus tegid kalastajad ka ettepaneku kehtestada piirnormid väljapüütavale kogusele ühe harrastuskalastaja kohta. Seda pooldab ka minister.
Harrastuskalastaja peaks endale aru andma, et kui palju sa ikkagi värskelt suudad kala tarbida ja jääma oma väljapüügiga nendesse raamidesse. Eestis on siiski veel kohti, ja satuvad ajaperioodid, kus kala hästi võtab ning võib saada üllatuslikke saake. Seal peaks ikka mõistus tulema pähe, et  sa ei roogi sealt meeletult kala välja ja selles mõttes võiks maksimaalne kogus ikka olla piiratud.  

Muret teeb röövpüügi levimine, kus osa mehi püüavad elektriga ja mis kalavarude säästmisest me saame rääkida! Selle vältimiseks peaks ausaid kalamehi, kes püüavad lubadega  ja lubatud kalapüügivahenditega, kutsuma võimalikult palju sinna veekogu äärde, ega inspektor ei jõua igale poole joosta. Siis on röövpüüdjatel oluliselt keerulisem oma kahjurlikku tegevust arendada. Nii et harrastuskalapüügi levik hoiaks palju ära ka röövpüüki.

„Kasvõi ebaseaduslike võrkude laskmine – kui spinningumehed sõidavad ja püüavad seaduslikult haugi, siis on ju nendele näha, kus need ebaseaduslikud võrgud sees on! Selles mõttes on üks meetod see, et aktiviseerida ausat harrastuskalastust.” on minister kindlal arvamusel.

Varasematel aastatel on arutatud ka siseveekogude haldamise ja hooldamise teemasid. Viimasel ajal pole sellega küll tegeldud, aga üks moodus on kindlasti ka see, et anda veekogusid organisatsioonidele kasvõi rendile. See on mitte veel maha maetud võimalus kalastajate praegu küllaltki kaootilist seltskonda organiseerituse suunas liikuma mõjutada.

Kuigi ministeeriumis on olemas vastavad spetsialistid, käib üldine suuna andmine ikka ministri kabinetist. Minister märkis, et see, mis tänapäeval kalanduse riiklikul tasandil juhtimise teeb natuke keeruliseks, on see, et kalandus on jagatud kahe ministeeriumi vahel. Kunagi on niimoodi otsustatud, ei saa aga öelda, et see kalanduse valdkonna arengule tervikuna väga kasulik oleks.

„Paraku, kui on üks valdkond, siis see kriipsu tõmbamine muutub ikka häguseks, siis on asju, mis kukuvad lihtsalt kahe tooli vahele ja  üks arvab, et teine teeb ja teine arvab, et esimene teeb ja niisugune jagamine kahe ministeeriumi vahel see tervikpildi loomiseks kalandusele kasuks ei tule! Me peame ikka mõtlema, et võib-olla on mõistlik ikka asjad teisiti korraldada.” oli minister kokkuvõtvalt resoluutne.

Praegu on kutseline kalapüük ja nende lubade jagamine Põllumajandusministeeriumis ja  kogu harrastuskalastus ja ressursiküsimused on Keskkonnaministeeriumis. Nende osakaalude nihutamine kutselise ja harrastuskalapüügi vahel eeldaks ikkagi seda, et juhtimine oleks ühtne. Asi on keeruline, aga ehk tulevad siiski edaspidi mingid arengud, mis oleksid kalanduse üldistes huvides.

On veel üks valdkond, mis jääb ministeeriumi pilgu alla, see on harrastuskalastajate tegelemine oma saagi müügiga. See aga, kui oma saaki müüakse, ei ole enam harrastuskalastus ja siin hakkavad kehtima teised reeglid.  Harrastuskalastajal ei ole õigust oma püütud kalu müüa. Selle järelvalvega tegeleb  ka ministeeriumi tegevusvälja  kuuluv Keskkonnainspektsioon. Aga oma loodusrikkuste säilitamise ja mõistliku kasutamise eest peame me kogu ühiskonnaga head seisma, mis omakorda eeldab kõrge ühiskondliku teadvuse olemasolu. Kuidas seda saavutada ja selle taset mõõta? See jäägu järelemõtlemiseks.

Autor: Leho Männiksoo (ajakiri Jahimees)

Tagasi

Kommentaari lisamiseks peab olema sisse logitud.